Piinlik tunnistada, aga alles eelmisel nädalal jõudsin ma lõpuks ära käidud Vargamäel ja alles sellel nädalal sain ma lõpuks loetud Andrus Kivirähki raamatu "Mees, kes teadis ussisõnu", mida oli kuidagi raske kätte võtta ja samas, mida oli lõpuks ka raske käest panna... Nüüd, tagantjärgi, kui raamat loetud, on kuidagi hoopis teine tunne vaadata pilte Vargamäest, sellest keskkonnast, mis sümboliseerib eestlaste rasket tööd ja vaeva, et leib jõuaks lauale ja riie saaks selga...Veider tunne...
